Ekspertarvamust ei tasu alati tõepähe võtta?

Külaliskirjutaja Taavi Altpuu

Internet on võimas tööriist, mis annab tänapäeval igaühele meist võimaluse saada oma ala eksperdiks. See annab meile võimaluse õppida uusi teadmisi maailmas toimuva kohta kiirelt ja mugavalt ning annab võimaluse oma ekspertteadmisi laiemale avalikkusele levitada.

Esmapilgul tundub see kui win-win situatsioon, kus internetti kasutades võidavad kõik. Inimesed õpivad uusi teadmisi ja üha rohkem spetsialiste saavad oma teadmisi huvitundjatele edasi anda. Kasu, mis inimkond internetist kui õppimiskanalist saab, on meeletu.

Ka statistika näitab seda. Maailmas, kus inimese eksistentsi defineeritakse nutitelefoni ja interneti abil, on aidanud meil tõsta inimeste haridust – lugemisoskuse kaudu. See võib tunduda elementaarne, kuid siiani on maailma eri paigus inimesi, kes lugeda ei oska või kellel seni lihtsalt polnud vajadust lugeda osata.

Andes seekaudu inimestele vajaduse lugeda, õpivad nad lisaks külaelule ka seda, mis mujal maailmas toimub. Laieneb inimeste silmaring ja kerkivad uued ideed, mis aitavad esmalt muuta kogukonda, siis ühiskonda ja loodetavasti ka inimkonda.

Olukorras, kus me kõik oleme „eksperdid“ ja levitame internetiavarustesse oma piirituid teadmisi, tasub kõigile südame peale panna, et kuigi meie mõttevälgatused on subjektiivsed, võivad need mõjutada kogukonna, ühiskonna ja inimkonna mõttemalle nii paremuse kui ka halvemuse suunas.

Mis siin salata – internet pakub suuri võimalusi raha teenimiseks. Kes kasutab internetti lisaraha teenimiseks, kes aga teenibki oma igapäevast leiba just interneti kaudu. Siinkohal tasubki mõelda sellele, kust jookseb moraalne piir ekspertarvamuse ja pettuse vahel? Kas igapäevane sisu, mida me internetiavarustesse postitame, viib meid kui inimkonda edasi või tõmbab meid tagasi?

Olenevalt vaatevinklist, toon näite koolitusmaailmast, kus eksisteerib kolme sorti koolitajaid:

  1. on neid, kes annavad oma teadmisi inimestele tasuta. Nemad on need inimesed, kes panustavad väärtusele ja inimeste heatahtlikkusele. Kui oled midagi väärtuslikku tasuta ära andnud, siis tekib inimloomuses tahe ja soov teisele osapoolele vastuteene teha
  2. teist sorti koolitajad on need, kes annavad väärtust, kuid küsivad selle eest raha. Selles pole midagi halba, sest kuidagi peab ju leiva lauale tooma. Ja kui inimesed nende koolitustest ka väärtust saavad ja ei jõua ära oodata, kuniks nad uuele koolitusele minna saavad, siis teevad nad head tööd!
  3. kolmandat liiki koolitajad on need, kes küsivad raha, kuid väärtust ei paku. Neid nimetatakse petisteks. Miks? Sest kõik mis nad teevad, on see, et saada Sinu käest raha kätte! Pealkirjad nagu „5€ ja 3 kuuga euromiljonäriks – telli e-raamat kohe!“ ja „Videokursus, kuidas teha tööd ja samal ajal peesitada Balil– nüüd AINULT 7,99€“ tekitavad minus okserefleksi. Osalt seetõttu, et minagi langesin selliste pakkumiste ohvriks.

Mõeldes sellele ajale tagasi, siis olin ma 18-aastane. Noor. Uudishimulik. Naiivne. Kogenematu. Lisaks sellele olin ma endale kinnisideeks võtnud, et minust peab saama miljokas. Seades esikohale selle, et 25-aastaselt peab minust miljonär saama (spoiler alert: 4 aastaga on palju muutunud ja nüüd on minu eesmärgid mõtestatumad), hakkasin ma taga ajama kerget ja lolli raha.

Koolitused nagu „10 tõestatud moodust, kuidas klotsi kokku lükata“ ajasid mul silma särama, sest ma nägin, et see aitab mul kiirelt rikastuda. Mõne aja jooksul hakkasid mind huvitama ka passiivse sissetulekuga seonduvad tegevused ehk võrkturundus. Ma olin ühe sammu kaugusel sellest, et ma oleks paar tuhat eurot „investeerinud“ mingisugusesse võrkturunduse programmi.

Kuid miski minu sees ütles, et see tegevus on vale. Mingi sisemine hääl aitas mul hoiduda pettusest, kuhu mind sisse taheti tõmmata, müües mulle kui naiivsele noorele kiiret rikastumist.

Ja mis juhtus järgnevalt, on juba ajalugu. Paar kuud hiljem lendas see sama „programm“ ventikasse, avanes Pandora laegas ja voila, kõik „investeerimisgurud“ kaotasid oma tulud. Järgnesid pankrotid, inimestel tekkisid perekonnavahelised tülid ja põgeneti Eestis lasuvate kohustuste eest.

Mida ma selle kõigega öelda soovin? Ma soovin, et see postitus aitaks kõigil noortel üha kasvavas infomüras paremini orienteeruda ja aru saada sellest, et kiirelt rikastumine on lühiajaline ning ülespuhutud müüt „koolitusgurude“ poolt, kelle põhieesmärgiks on naiivitare koorida. Kuigi internet aitab meil avastada häid ja huvitavaid äriideid, tasub meil neid kriitiliselt analüüsida ja arutleda selle üle, kas sellega tegelemine on reaalne ja moraalne. Võttes vastu lihtsa raha teenimise võimalused ja proovides interneti abil pettuse kaudu raha teenida, tekitab see surnud seisu, sest niigi hukule määratud programmi lõppedes kaotab inimene motivatsiooni, esilekerkinud ideed lükatakse sahtlipõhja ja lootus kogukonna ehk meie kõigi heaolu edendamisest, haihtuvad unustuste hõlma.


Kindlasti külastage ka Taavi blogi, kui tahate lugeda noore ettevõtja arengust.

Eelmine
Eesti podcastid
Järgmine
Raamatute ja podcastide soovitused 2018. aastaks

Lisa kommentaar

Email again: